Tagasi
Ma ostsin täna endale taskumärkmiku! Kui mind tabab ootamatult kuskil mingi idee, on selle jaoks märkmik taskus kohe varuks. Et jääks midagigi oma unenäolistest mõtterännakutest alles. Mõte kipub ununema nagu unenägu. Seega saaks seda vabalt ka unenäomärkmikuks nimetada.
Möödunud on taas üks koolinädal. Raske oleks seda millegagi iseloomustada, kuna ma olen olnud sellst kõigest nii palju eemal. Mingis teises, unustuste maailmas, millest vähe jääb mu mälu hõredale sõelale. On olnud mõningaid õnnehetki, mille eest ma tunnen tänulikkust, samas on ka olnud tuimasid tunde, millesse uppuda.
Aga kuidagimoodi olen ma oma ajas ujunud siia hetkesse. On öö ja ma olen väsimusest peaaegu kokku kukkumas, kuid ikka ootan homset päeva. Noh... tegemist on ju päevaga nagu iga teinegi, kuid mulle tundub, et ma justkui tahaksin seda võtta kui uut katset või võimalust kuidagi paremini toimida.
Naljakas on see, et iga päev satub kuidagi tänase peale. Võin rääkida kaugest vanaduspõlvest, aga see on ikka ainult täna. Ma võin koostada oma x-päeva plaani, kuid jätan oma mõtetes vahele olulise nüansi, et tegu ei ole millegi eesseisvaga, vaid praeguse momendiga, mis mööda voolu kulgeb. Just see lünk panebki mind kõike mugavalt edasi lükkama -- plaanid saavad teostuda ainult olevikus.
Nüüd ilmselt kõige tähtsam, mida ma tahaksin öelda:
Mul on olnud probleeme uskumisega. Ma olen kartnud, et võin saada mitmendat korda haiget ja taas kord läbi kukkuda oma tegemistes. Siit on süvenenud ilmselt mõningane alalhoidlikkus ja hirm. Sellega on kõikuma löönud minu põhi, kahtlus on siginenud pea igasse hingesoppi ning aina enam olen ma tundunud endale mingise tühikargajana, kelles kõik on võlts.
On oluline julgeda astuda samme, ise algatada, teha reaalseid liigutusi kasvõi tundmatuse poole. Ja peab uskuma sellesse, mida tehakse ja kes ollakse, või saab inimesest tühi kest -- abitu ja ebatõeline.
Möödunud on taas üks koolinädal. Raske oleks seda millegagi iseloomustada, kuna ma olen olnud sellst kõigest nii palju eemal. Mingis teises, unustuste maailmas, millest vähe jääb mu mälu hõredale sõelale. On olnud mõningaid õnnehetki, mille eest ma tunnen tänulikkust, samas on ka olnud tuimasid tunde, millesse uppuda.
Aga kuidagimoodi olen ma oma ajas ujunud siia hetkesse. On öö ja ma olen väsimusest peaaegu kokku kukkumas, kuid ikka ootan homset päeva. Noh... tegemist on ju päevaga nagu iga teinegi, kuid mulle tundub, et ma justkui tahaksin seda võtta kui uut katset või võimalust kuidagi paremini toimida.
Naljakas on see, et iga päev satub kuidagi tänase peale. Võin rääkida kaugest vanaduspõlvest, aga see on ikka ainult täna. Ma võin koostada oma x-päeva plaani, kuid jätan oma mõtetes vahele olulise nüansi, et tegu ei ole millegi eesseisvaga, vaid praeguse momendiga, mis mööda voolu kulgeb. Just see lünk panebki mind kõike mugavalt edasi lükkama -- plaanid saavad teostuda ainult olevikus.
Nüüd ilmselt kõige tähtsam, mida ma tahaksin öelda:
Mul on olnud probleeme uskumisega. Ma olen kartnud, et võin saada mitmendat korda haiget ja taas kord läbi kukkuda oma tegemistes. Siit on süvenenud ilmselt mõningane alalhoidlikkus ja hirm. Sellega on kõikuma löönud minu põhi, kahtlus on siginenud pea igasse hingesoppi ning aina enam olen ma tundunud endale mingise tühikargajana, kelles kõik on võlts.
On oluline julgeda astuda samme, ise algatada, teha reaalseid liigutusi kasvõi tundmatuse poole. Ja peab uskuma sellesse, mida tehakse ja kes ollakse, või saab inimesest tühi kest -- abitu ja ebatõeline.
Kommentaarid