Koolielu
Muutused toimuvad elus nii aeglaselt, et jäävad enamasti märkamata. See on nagu mingi hiiglasuur ratas, millesse eksinuna ma ei tunne, et see kuhugi edasi veereks, kuigi ta liigub. Seega ma ujun läbi nende päevade, panemata ehk tähelegi, et midagi korda olen saatnud, mõnda halba asja vähendanud ning mõnda head suurendanud.
Täna siis käisin ma jälle koolis.. ja mis on erakordselt "hämmastav" -- absoluutselt mitte ühtegi meeldejäävat/mõtekat/säravat mälestust sellest. Kooliga oman ma taolist üsnagi mitteaktiivset suhet. Mingi usupuudus või jõuetus, mis sellesse puutub... Ma olen varjatud tuhandete maskide taha ning opereerin ainult sisseprogrammeeritud käitumismallide järgi... Milline koorem see on! Milline rusuv tuimus.
Aga pärast kooli -- siis on vabanemine! Ma olen mõelnud, et see on sisseharjutatud mõttelaad, et kool on igav ja et tundide lõpp on õnnistus, mida iga arukas koolilaps ootab. Tegelikult on olemas ka huvitavaid ja küllastavaid koolipäevi. Ma ei usu, et see sõltub ainult tundide sisust, kuid tean kindlalt, et koolil peaks olema oma osa õpilase motivatsiooni kasvatamisel (see on loomulikult vihje). Igatahes, on sadu kordi meeldivam liikuda keskkonnas, kus sinu tegemised on tehtud ilma sunnita ja ähvardusteta. Kus on tekkinud sümbioos, milles inimestel on kannatust, lahkust ja usku, mis ka teisi toetaks. Ning minu puhul oleks ilmselt vaja silmi, mis seda näha oskaksid.
Okei... aitab kah vast tänaseks. Milleks rusuda lugejat oma mõttevoolu raskuse all. Kool ei ole elu -- ta on vaid üks pisitilluke osa sellest.
Rõõm
Täna siis käisin ma jälle koolis.. ja mis on erakordselt "hämmastav" -- absoluutselt mitte ühtegi meeldejäävat/mõtekat/säravat mälestust sellest. Kooliga oman ma taolist üsnagi mitteaktiivset suhet. Mingi usupuudus või jõuetus, mis sellesse puutub... Ma olen varjatud tuhandete maskide taha ning opereerin ainult sisseprogrammeeritud käitumismallide järgi... Milline koorem see on! Milline rusuv tuimus.
Aga pärast kooli -- siis on vabanemine! Ma olen mõelnud, et see on sisseharjutatud mõttelaad, et kool on igav ja et tundide lõpp on õnnistus, mida iga arukas koolilaps ootab. Tegelikult on olemas ka huvitavaid ja küllastavaid koolipäevi. Ma ei usu, et see sõltub ainult tundide sisust, kuid tean kindlalt, et koolil peaks olema oma osa õpilase motivatsiooni kasvatamisel (see on loomulikult vihje). Igatahes, on sadu kordi meeldivam liikuda keskkonnas, kus sinu tegemised on tehtud ilma sunnita ja ähvardusteta. Kus on tekkinud sümbioos, milles inimestel on kannatust, lahkust ja usku, mis ka teisi toetaks. Ning minu puhul oleks ilmselt vaja silmi, mis seda näha oskaksid.
Okei... aitab kah vast tänaseks. Milleks rusuda lugejat oma mõttevoolu raskuse all. Kool ei ole elu -- ta on vaid üks pisitilluke osa sellest.
Rõõm
Kommentaarid