Jõulud

Eile oli jõululaupäev ning siia majja oli kogunenud tavalisest rohkem elu. See ei tähenda, et siin lärmakas oleks olnud, vaid rahulik ja südamlik. Tuppa oli toodud ka kuusk, millele oli külge pandud küünlad ja ehted, ümberringi levisid söögilõhnad ja aeg-ajalt oli kuulda lauanõude kolinat. Inimeste nägudes elutsesid rahu ja rõõm. Kuna külas oli ka väike Ott, siis pidi tehtama ka jõuluvana. Selleks inimeseks valiti mina.
Oeh... ma hakkasin mõtlema, et mul on olnud üks tõeliselt hea elu. Mind on üles kasvatatud keskkonnas, kus olen saanud toetust oma vanematelt, vanavanematelt, õdedelt ja vennalt. Väga harva mõtlen ma, kuivõrd palju armastust on minusse pandud, kui palju läbielamisi ja muresid on minuga olnud. Ning siin ma siis olen -- kõige selle produkt -- ja mõtlen oma ajaloole. Ja kui nüüd visata pilk enda peegeldusele aknast, siis vägisi kipub suule tulema kerge muie, mispeale lõpuks vahib mulle sealt vastu üks rahulolev lõust. Mnjah.

Kuid jah... praegu on üks järjekordne hetk, kus ma olen tänulik ennast ümbritsevatele headele ja soojatele inimestele. Kuidas on võimalik, et mul on nii head sõbrad ja lähikondlased -- mida ma olen teinud, et seda väärida?

Ma tunnen ennast teie kõrval mannetuna.

Samas.. võib-olla peabki nii olema. Aknasse vaadates näen ma ikka seda sama muigavat nägu. See on selline lapselik ja rõõmus moll, mis mulle vastu vaatab.