Rahu

Täna astusin ma läbi portaali, mis viib siit maailmast eemale millessegi igavikulisse. Käisin jalutamas, hingasin sisse seda talvist, jahedat, karget õhku. Alguses läbi selle ulmelise tulukeste rajooni, pärast aga surnuaias... lumises surnuaias, millest õhkas rahu ja ilu, kus mõned kohad kiirgasid tasast värisevat valgust -- tulevalgust, mis tuleb küünaldelt. Maailm, milles kõndides tundub, et näed magava looduse unenägusid -- ebamaiselt rahulik, samas maagiline koht.
Heh... võib-olla satun isegi sinna ühel päeval.. igaveseks. Või siis vähemalt minu keha. Jah... ilmselt vaid minu keha, minu säilmed, minu mälestusmärk. Ma ise aga jään kestma, lähen igavikku ning mu haual hakkab kunagi ehk kasvama puu, mis talvel unede kaudu sulle rahust kõneleb.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

Juhtum Karlovas

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?