põud
Ma ei tea, mis ajast saati see nii on olnud juba, aga praegu on igal juhul tugevalt tunda, et terve igavik on möödas sellest, kui ma viimati inimestega vabalt ning kerguse saatel suhelda suutsin. Mis vahepeal juhtunud on? Mis on saanud sellest selgusest?
Mul on kohutav eelaimdus, et ma pole viimasel ajal kellegagi tõeliselt Suhelnud ning seega kinni kasvanud omaenda imaginaarsesse maailma. Inimesed on minu jaoks tasapisi peegliteks muutunud. Ma ei suuda neid võtta sellistena, nagu nad tegelikult on... Miskipärast olen ma neis iseenda projektsiooni hakanud nägema. Olen kuidagi ka kaotanud selle... jõu, mis mind ennast avama paneks. Või peaks ma ütlema, et julguse? Kas selle taga võib olla mingi alateadlik hirm saada hüljatud (vaevates teisi oma enesekesksusega)?
Nii masendav on mõelda, et teistega suheldes kasvab pahatihti näo ette mingi idiootlik mask, mingi lollakas irve või hoopis näiteks tarkust teesklev pilk. Üleüldse, fakt, et ma üritan teeselda seda, keda ma ei ole, on murettekitav. Kuid see ei ole siiski nii oluline, kui tõsiasi, et ma õudusttekitavalt vähe teiste inimestega üldsegi kontakteerun. Selle aseaineks ongi hakanud olema minu vaikiv mõtete aretamine nendest inimestest. Siin ongi seesamune võsa, millesse ma üsna kinni olen hakanud kasvama.
The Doors - People are Strange
Kuid ikkagi -- miks see nii toimub? Kuhu kaob siirus ja puhtus ja... see va lapselik lihtsus suhtlemises? Kas on vanus siin mängus? On need ootused ja pettumused, mis on viinud inimesed usaldamatuse ja kahtlusteni? Ühel hetkel sa igatahes avastad, et enam ei ole kuidagi "sobilik" ennast avada. Kaob nagu julgus näidata vahelduseks ka enda "nõrku" külgi. Miskipärast seostan ma seda täiskasvanutega -- nende tõsise ja asise maailmaga, kus ei ole aega "tühjast-tähjast" lobiseda, nagu nad ise ütlevad. Ning ilmselt kõige hullem on siis, kui sa selles maailmas nutma puhked. See on katastroof, mida kõik üritavad iga hinna eest vältida, seda lihtsalt ei tohi juhtuda. Miks? Sellepärast, et siis saab terve maailm teada, et sa ei ole see tugev ja enesekindlusest pakitsev superinimene, keda sa oled näidelnud. Kõik su lähikondlased saavad teada õudsa tõsiasja, selle kiivalt varjatud saladuse, et sa oled ainult... inimene. (Ma kujutan ette, et teatud seltskondades koguni viibibki selliseid tegelasi, kes nutmisele viltu vaatavad ning seda näiteks "lapsikuseks" peavad.)
Ma keeldun uskumast, et maailm ongi täis silmakirjalikkust ja kahtlustamist. Ei -- see on puhtalt ettekujutus, mida kummardades inimesed selle reaalseks muudavad. Eks nõua julgust olla vahelduseks ilma maskita ja tõeline. Vähemalt siis, kui oled õppinud kõiges ainult pettust nägema.
Nii ongi, et tegelikult pole põhjust muretseda. Need, kes on tõeliselt sinu sõbrad, mõistavad sind ja need, kes on võõrad, ei hooli niikuinii.
Mul on kohutav eelaimdus, et ma pole viimasel ajal kellegagi tõeliselt Suhelnud ning seega kinni kasvanud omaenda imaginaarsesse maailma. Inimesed on minu jaoks tasapisi peegliteks muutunud. Ma ei suuda neid võtta sellistena, nagu nad tegelikult on... Miskipärast olen ma neis iseenda projektsiooni hakanud nägema. Olen kuidagi ka kaotanud selle... jõu, mis mind ennast avama paneks. Või peaks ma ütlema, et julguse? Kas selle taga võib olla mingi alateadlik hirm saada hüljatud (vaevates teisi oma enesekesksusega)?
Nii masendav on mõelda, et teistega suheldes kasvab pahatihti näo ette mingi idiootlik mask, mingi lollakas irve või hoopis näiteks tarkust teesklev pilk. Üleüldse, fakt, et ma üritan teeselda seda, keda ma ei ole, on murettekitav. Kuid see ei ole siiski nii oluline, kui tõsiasi, et ma õudusttekitavalt vähe teiste inimestega üldsegi kontakteerun. Selle aseaineks ongi hakanud olema minu vaikiv mõtete aretamine nendest inimestest. Siin ongi seesamune võsa, millesse ma üsna kinni olen hakanud kasvama.
The Doors - People are Strange
Kuid ikkagi -- miks see nii toimub? Kuhu kaob siirus ja puhtus ja... see va lapselik lihtsus suhtlemises? Kas on vanus siin mängus? On need ootused ja pettumused, mis on viinud inimesed usaldamatuse ja kahtlusteni? Ühel hetkel sa igatahes avastad, et enam ei ole kuidagi "sobilik" ennast avada. Kaob nagu julgus näidata vahelduseks ka enda "nõrku" külgi. Miskipärast seostan ma seda täiskasvanutega -- nende tõsise ja asise maailmaga, kus ei ole aega "tühjast-tähjast" lobiseda, nagu nad ise ütlevad. Ning ilmselt kõige hullem on siis, kui sa selles maailmas nutma puhked. See on katastroof, mida kõik üritavad iga hinna eest vältida, seda lihtsalt ei tohi juhtuda. Miks? Sellepärast, et siis saab terve maailm teada, et sa ei ole see tugev ja enesekindlusest pakitsev superinimene, keda sa oled näidelnud. Kõik su lähikondlased saavad teada õudsa tõsiasja, selle kiivalt varjatud saladuse, et sa oled ainult... inimene. (Ma kujutan ette, et teatud seltskondades koguni viibibki selliseid tegelasi, kes nutmisele viltu vaatavad ning seda näiteks "lapsikuseks" peavad.)
Ma keeldun uskumast, et maailm ongi täis silmakirjalikkust ja kahtlustamist. Ei -- see on puhtalt ettekujutus, mida kummardades inimesed selle reaalseks muudavad. Eks nõua julgust olla vahelduseks ilma maskita ja tõeline. Vähemalt siis, kui oled õppinud kõiges ainult pettust nägema.
Nii ongi, et tegelikult pole põhjust muretseda. Need, kes on tõeliselt sinu sõbrad, mõistavad sind ja need, kes on võõrad, ei hooli niikuinii.
Kommentaarid
vaata aga julgelt edasi.
:)