Igavesti äsjatekkinu

Ähmaselt ja uniselt hõljub udu mööda maad. Kummaliselt võõrana näib maailm, mis akna taga alati seesama on olnud, imeliselt kauge ja teispoolsena. Samas kui ikka kandub minuni tema uskumatu olemasolu ning teadmine selle igikestvast osalusest terves elus. Igal pool ja igal ajal on ta minuga, on alati olnud. Ning nüüd heidab ta oma õrna hallikat valgust siia tuppa. Mu käsi sirutub värinaga seina poole, millel roomab arglikult tema kokkupuudet aimav vari ja nad kohtuvad! See on siin, ma saan teda katsuda ja näha -- seda seina, mille teeb nähtavaks too unine udust kantud valgus, mis nõnda kaugelt ja eemalt paistab.
Vaatan veelkord välja: seal kuskil kaugel visanduvad raagus puud, mida ümbritseb see maagiline õhk. Ja ma tean, et seal on kõikjal muutumine ja elu, kuigi silm seletab vaid liikumatust. See on reaalsus, millest ma olen keeldunud aru saamast, mille asemele ma olen paigutanud liikumatu ja ebareaalse pildi, mis kaitseks mind tegelikkuse lõputust kulgemisest. Kuivõrd tuimaks võib selline ignorantsus teha! Kuivõrd totralt paneb ta otsima erakordsust! Tõesti -- kuidas on võimalik kinniste silmadega midagi otsida?
Erilisus on siin samas, ta on alati siin olnud. Selle ülimalt ere valgus on silmad lihtsalt kinni hoidnud ja nõnda siis ongi inimesed loonud enda ümber triviaalsuste illusoorse mehhanismi, mis neid kuidagimoodi liikuma paneb.