On kohti minu peas, kuhu mulle meeldib iga teatud aja tagant jälle tagasi tulla. Võib-olla ei olegi neid kohti mitu? Ma hakkan mõtlema, et iga kord kui ma lähen sellest kohast eemale rännakule, leian ma midagi uut. Nojah.. mõnikord on see uus asi lihtsalt maskeerunud vana, kes tahab endale kodu leida, aga vahetevahel võib nende uute avastatud asjade seast leida ka midagi väärtuslikku. Sellisel korral võtan ma ta endaga kaasa ning uitan edasi. Aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka sinna, kus tundub olevat minu kodu. Olen mina ta selleks nimetanud, või keegi teine minu eest, ei tea. Jõudes sinna tagasi, ehin ja sisustan ma ta avastustega, mis ma oma rännakul olen kogunud. Sõltub ilmselt minust, mis ma sellest maailmast kaasa olen noppinud. Võiks ju arvata, et kui keegi juhtuks nägema seda kodu minu peas, suudaks ta ka aimata, kes ma inimesena olen. Aga ma ei tea. Kas see sisustus jutustab minu hingest kellelegi peale mu enda? Jah... arvatavasti midagi ikka.
Aga mõned minutid tagasi avastasin ma taas enda jaoks aktiivse kuulamise. Pole seda ust ammu katsunud. Mul on tunne, et sealt võib leida nii mõndagi. Ta on siiski ju osa tervikust. Minu kodust. Ja nagu ütlesin, ma ei tea, kas see olen mina olnud, kes selle koha minu jaoks koduks on nimetanud.
Kuid tundub, et ma olen siiski natuke eksinud. Ei saa olla võimalik, et ma aina otsima peaksin. Ja pidevalt oma kodu "täiendama". Ma ei usu seda. Oma "otsingutel" olen ma olnud erinevates seisundites. Vaadates nüüd tuppa ratsionaalse otsija pilguga, ei leia ma sealt mitte kui midagi, mis omaks korralikku väärtust. Kas olengi ma nad otsijana kaasa võtnud? Võib-olla olid need nemad, kes otsustasid, et nad minuga tahavad tulla?

Kommentaarid

Unknown ütles …
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
2. november 2007, kell 21:58
Unknown ütles …
rändama tuleb minna selleks, et mõista, kui mõnus on jälle kodus olla

ja see kodu peabki kogu aeg täienema - seda nimetatakse arenguks
ning täielikuks ei saa ta kunagi, sest kogu aeg lisandub sinna midagi, tahad sa seda või mitte

nende "korralik väärtus"...
selle pead ise neile andma. väärtus seisnegu kasvõi selles, et need asjad, olgu nad millised tahes, teevad sinust selle, kes ma oled. kes sa oleksid ilma nendeta ?
2. november 2007, kell 22:01
Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Öine kutse

On lohutav kõndida üksildasel lumisel väljal ja vaadata oma käsi. Kinnaste peal vana ruunikiri, meenutamaks sulle surma. Kaugel eemal sõidavad veokid, kaugel eemal seljataga. Lumevaip on õhuke, aga krudin muigab teravalt pakasega vastu. Öine kutse on püha. Olgu see sõber, linn või mets kes kutsub. Kui on vaja minna öösel kell kolm, siis vaidlemist ei ole. Siis on vaja minna. Sa jätad oma tegevused, oma magamised, oma uned, ja lähed. Pargid oma auto maantee kraavi ja lähed, kuna tuli öine kutse. Sest öine kutse on püha. Kõige püham on see kutse, mille taga polegi kutsujat. Nimetu, teadmatu veendumus, suund. "Nüüd tuleb mul minna", kuhu? "Sinna". Kas või selleks, et teada, miks. Mistõttu ongi lohutav kõndida lumisel väljal. Nüüd oled sa saatuse rüpes. Käpikute ruunikiri on korraga loetav ja arusaadav. Tumedad sopid ootavad vastustega. Mets on jälgi täis ja kõnetusi. Mürinal. Vaiksel mürinal toimub üleminek teisele poole.
Lisateave

Juhtum Karlovas

Nägin hiljaaegu üht kummalist vaatepilti. Jalutas mees Eha tänaval, käed mingi teadmata teema ajel emotsionaalselt žestikuleerimas, kui järsku - mehe pea lõhkes, pläraki, tükid kõnniteel ja maja seinal, libisedes ainiti maa poole. Kuskilt ilmus koguni üks vöödiline kass kes nurrudes sündmuspaika ja selles peituvaid varasid inspekteerima asus. Minule oli aga asi paugupealt selge - nii juhtub inimesega, kes tõttab suure ärevuse saatel sihtpunkti, mis alatasa oma asupaika muudab. Nii juhtub kellegagi, kes vaatab ennast pidevalt kõrvalt ning tõdeb aina kasvava veendumusega, et ta on hulluks minemas. Ta taipab ka asjaolu, et märgates oma käitumise kontrollimatut olemust, tema ärevus kasvab. Jalutades põhimõtteliselt ringiratast ümber kvartali, mõeldes üha kasvava pingutusega, kuidas pääseda sellest nõiaringist, kuidas jõuda lõpuks kuhugi pärale, võitleb ta samaaegselt laastava saamatustundega; jõuetuse, lootusetuse, masendusega. "Miks ma olen nii saamatu, nii jõuetu, lootusetu ja m...
Lisateave

Miks me tõrgume oma essee kirjutamise alustamisega?

Minu elus on mitmeid korduvalt esilekerkivaid müsteeriume. Üks selliseid puudutab esseede kirjutamise edasilükkamist. Mis toimub mu mõistuses, kui ma essee alustamise mõtte peale kokku varisen? Miks ma lihtsalt ei alusta ja kuidas saab midagi näiliselt nii lihtsat - millegi ette võtmine - olla nõnda raske, tundudes mõnikord lausa võimatuna. Istunud oma tegemata tööde kuhja otsas ning lasknud sellel müsteeriumil endas settida, tulen ma välja ühe häbematu teooriaga: ma kardan seda, milliseks ma muutun, kui ma midagi ette võtan ja seda tegema hakkan. Sügaval sisimas tunneme, ma arvan, me kõik, enda potentsiaali ees kerget hirmu. Ja essee kirjutamise puhul me kardame samuti, et meist saavad nii kõvad tegijad, et me ei kannata lihtsalt välja, kui kõvad tegijad meist saavad. Teisisõnu, tegevusse süüvimine on hirmuäratav ja sellest tulenevalt tekib meis tõrge. Sest kui avastada mingi maailm läbi oma julge rändamise, on alati oht, et see maai...
Lisateave