Öine kutse

On kohti minu peas, kuhu mulle meeldib iga teatud aja tagant jälle tagasi tulla. Võib-olla ei olegi neid kohti mitu? Ma hakkan mõtlema, et iga kord kui ma lähen sellest kohast eemale rännakule, leian ma midagi uut. Nojah.. mõnikord on see uus asi lihtsalt maskeerunud vana, kes tahab endale kodu leida, aga vahetevahel võib nende uute avastatud asjade seast leida ka midagi väärtuslikku. Sellisel korral võtan ma ta endaga kaasa ning uitan edasi. Aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka sinna, kus tundub olevat minu kodu. Olen mina ta selleks nimetanud, või keegi teine minu eest, ei tea. Jõudes sinna tagasi, ehin ja sisustan ma ta avastustega, mis ma oma rännakul olen kogunud. Sõltub ilmselt minust, mis ma sellest maailmast kaasa olen noppinud. Võiks ju arvata, et kui keegi juhtuks nägema seda kodu minu peas, suudaks ta ka aimata, kes ma inimesena olen. Aga ma ei tea. Kas see sisustus jutustab minu hingest kellelegi peale mu enda? Jah... arvatavasti midagi ikka.
Aga mõned minutid tagasi avastasin ma taas enda jaoks aktiivse kuulamise. Pole seda ust ammu katsunud. Mul on tunne, et sealt võib leida nii mõndagi. Ta on siiski ju osa tervikust. Minu kodust. Ja nagu ütlesin, ma ei tea, kas see olen mina olnud, kes selle koha minu jaoks koduks on nimetanud.
Kuid tundub, et ma olen siiski natuke eksinud. Ei saa olla võimalik, et ma aina otsima peaksin. Ja pidevalt oma kodu "täiendama". Ma ei usu seda. Oma "otsingutel" olen ma olnud erinevates seisundites. Vaadates nüüd tuppa ratsionaalse otsija pilguga, ei leia ma sealt mitte kui midagi, mis omaks korralikku väärtust. Kas olengi ma nad otsijana kaasa võtnud? Võib-olla olid need nemad, kes otsustasid, et nad minuga tahavad tulla?