Tänane hommik
Reaalsus on üks väga suhteline asi. Vähemalt siis, kui inimene olla. Täna ma suutsin üle pika aja tulivihaseks minna ja enesevalitsuse kaotada. Noh... sedasi räägin ma nüüd, kui ma olen "reaalsusetaju" tagasi saanud. Räägin enesevalitsusest ja taolistest asjadest. Tibake naljakas, eks ole -- ennast valitseda. See eeldab igal juhul seda, et inimene ei ole üksmeelne tervik. Ning nagu selgub, on tal probleeme oma erinevate osapooltega kokkuleppele jõudmisega.
Kuid ikka peame me ennast kellekski konkreetseks, kuigi see on ainult illusioon. Meie mälu loob imidži, mis on tegelikult juba aegunud. Ja mõttetult kulub aeg, üritades ennast kellekski vorpida.
Ma ei arva, et ennast kindlaks üksuseks pidada tuleks. Üks inimene on terve maailm. Tema katsed seda põhjatut süsteemi numbrite ja sõnade abil süstematiseerida on määratud luhtumisele. See ei ole tee arusaamiseni. Et tõeliselt Aru Saada, peab õppima nägema. Ja seda ilma, et nähtut sõnadessepanemisega hävitada.
Nojah... näed nüüd, kuhu ma oma algselt teemalt jõudsin. Igatahes, ma pean tunnistama, et ma isegi nutsin täna natukene. Natukene pärast oma vihast karjatust "see on täielik hullumaja!" või midagi taolist. Minu vanemad olid jälle hoos. "Rääkisid" natuke "kõva häälega" ja ma lihtsalt ütlesin ühel hetkel üles, kuna istusin nendega samas lauas ja elasin paratamatult nende hoogu sisse. Ma käratasin neile, et nad võiksid laiali minna, kuna ma ei suuda elada majas, kus peaaegu iga nädalavahetus käib nende "hoogne vestlemine". Peale oma vihast lühimonoloogi läksin ma eemale ja istusin vaikselt. Oli kuulda ainult mingise raadiosaate pläma, mis kellelegi korda ei paistnud minevat. Ma üritasin istudes oma nuttu tagasi hoida. Praegu ma mõtlen, et milleks? Ei tea.
Peale väikest pausi liikusin ma oma tuppa ning helistasin mõndadele inimestele... Pooleldi sellepärast, et lihtsalt kellegi hea häält kuulda, pooleldi sellepärast, et ka reaalselt kokku saada ja rääkida. Kuuldes, et ma ei ole ainuke, kellel on muresid ja nukrust, hakkasin ma nutma.
Ma ei nimetaks seda negatiivseks päeva alguseks. Vastupidi -- see on lausa väga hea vaheldus. Täna ma avastasin, et ma olen liiga pikka aega kohutavalt tuim olnud. Lõputu hallus on kohutav.
Kuid ikka peame me ennast kellekski konkreetseks, kuigi see on ainult illusioon. Meie mälu loob imidži, mis on tegelikult juba aegunud. Ja mõttetult kulub aeg, üritades ennast kellekski vorpida.
Ma ei arva, et ennast kindlaks üksuseks pidada tuleks. Üks inimene on terve maailm. Tema katsed seda põhjatut süsteemi numbrite ja sõnade abil süstematiseerida on määratud luhtumisele. See ei ole tee arusaamiseni. Et tõeliselt Aru Saada, peab õppima nägema. Ja seda ilma, et nähtut sõnadessepanemisega hävitada.
Nojah... näed nüüd, kuhu ma oma algselt teemalt jõudsin. Igatahes, ma pean tunnistama, et ma isegi nutsin täna natukene. Natukene pärast oma vihast karjatust "see on täielik hullumaja!" või midagi taolist. Minu vanemad olid jälle hoos. "Rääkisid" natuke "kõva häälega" ja ma lihtsalt ütlesin ühel hetkel üles, kuna istusin nendega samas lauas ja elasin paratamatult nende hoogu sisse. Ma käratasin neile, et nad võiksid laiali minna, kuna ma ei suuda elada majas, kus peaaegu iga nädalavahetus käib nende "hoogne vestlemine". Peale oma vihast lühimonoloogi läksin ma eemale ja istusin vaikselt. Oli kuulda ainult mingise raadiosaate pläma, mis kellelegi korda ei paistnud minevat. Ma üritasin istudes oma nuttu tagasi hoida. Praegu ma mõtlen, et milleks? Ei tea.
Peale väikest pausi liikusin ma oma tuppa ning helistasin mõndadele inimestele... Pooleldi sellepärast, et lihtsalt kellegi hea häält kuulda, pooleldi sellepärast, et ka reaalselt kokku saada ja rääkida. Kuuldes, et ma ei ole ainuke, kellel on muresid ja nukrust, hakkasin ma nutma.
Ma ei nimetaks seda negatiivseks päeva alguseks. Vastupidi -- see on lausa väga hea vaheldus. Täna ma avastasin, et ma olen liiga pikka aega kohutavalt tuim olnud. Lõputu hallus on kohutav.
Kommentaarid