Vaikselt on päev veerenud õhtusse ja mina istun siin, mõtlen möödunud päevadele. Ja tundub nii, et mida enam otsida nendes leiduvat mingit terakest või mõtet või tunnet, seda kindlamalt on minu üritused määratud luhtumisele. Kuid milleks otsida, kui edasiantav on tulnud juba spontaanselt keelele?
Eile siis nägin ma taas kord üle harjumatult pika aja oma klassivenda ja sõpra Karli, kes oli äsja tulnud Kanaaridelt. Esimesel silmapilgul kui ma teda nägin, ilmus mu näole muhelus, mida ei olnud võimalik varjata. Vana hea sõbra nägemise värk. Nojah... loomulikult oli ta märgatavalt pruunim, kui keskmine põhjamaa inimene. Ka see lisas muhelusele ilmselget jõudu. Oli üsna tore kuulda muljeid ja niisama vestelda, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikumaks, igavamaks ja paratamatult osaliselt ka tüütumaks muutus tema kohalolek. Justkui vana, tuhat korda kuulatud laulu järjekordne taasesitus. Tänane päev oli sellele jätkuks. Kurb on see, et nõnda lähevad kaotsi pooled sõnumid, mida sulle edastatakse, kuna taju on lihtsalt tuimestatud.
Kuid õnneks lahutavad koolipäevi õhtud ja ööd, kus on aega olla isekeskis või kellegagi, kelle suhtes taju pika koosviibimise tõttu tuimestunud ei ole. Eile kasutasin ma oma õhtust aega lugemiseks ning filmiklubis käimiseks, millest mõlemast ma tunnen, et sain midagi, mis on palju tuntavam kui koolist saadav.
Eile siis nägin ma taas kord üle harjumatult pika aja oma klassivenda ja sõpra Karli, kes oli äsja tulnud Kanaaridelt. Esimesel silmapilgul kui ma teda nägin, ilmus mu näole muhelus, mida ei olnud võimalik varjata. Vana hea sõbra nägemise värk. Nojah... loomulikult oli ta märgatavalt pruunim, kui keskmine põhjamaa inimene. Ka see lisas muhelusele ilmselget jõudu. Oli üsna tore kuulda muljeid ja niisama vestelda, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikumaks, igavamaks ja paratamatult osaliselt ka tüütumaks muutus tema kohalolek. Justkui vana, tuhat korda kuulatud laulu järjekordne taasesitus. Tänane päev oli sellele jätkuks. Kurb on see, et nõnda lähevad kaotsi pooled sõnumid, mida sulle edastatakse, kuna taju on lihtsalt tuimestatud.
Kuid õnneks lahutavad koolipäevi õhtud ja ööd, kus on aega olla isekeskis või kellegagi, kelle suhtes taju pika koosviibimise tõttu tuimestunud ei ole. Eile kasutasin ma oma õhtust aega lugemiseks ning filmiklubis käimiseks, millest mõlemast ma tunnen, et sain midagi, mis on palju tuntavam kui koolist saadav.
Kommentaarid