tekstivabrik

Teadmised... Kui avastada ühel hetkel, et neid on võimalik kuidagiviisi ka kasutada, saab selgeks, et nendel on oma varjatud vägi. On tundunud tihti, et teadmised on pigem koormaks, kui abiks. See oleks tõsi, kui neid võtta kui midagi eraldiseisvat sinust endast. Aga tõsiasi on, et nad pole midagi eraldiseisvat, nad elavad koos sinuga. Sina annad neile funktsiooni, oled kanaliks, läbi mille nad saavad mõjuda.

Oijah.. See päev on olnud ülimalt mõttetu. Aga ma parem ei muretse, panen sellele punkti. Kirjutan selle lõpus ühe blogi sissekande, mis päeva lõpetab. Oo mõttetu päev! Jää hüvasti! Ma ei näe sind enam kunagi. Sinust jääb ehk vaid mingi tuhm plekk minu mällu, kuigi seegi kustub ilmselt ruttu. Siiski ei vaja sinu külaskäik mingisugust õigustust, sa lihtsalt tulid ning mina võtsin su vastu. Unes võin ma teha mida ma iganes tahan. Võin saata mööda "väärtuslikku" aega, võin selle sisustada millegi "mõttekaga". Unes ei ole vahet. Nüüd on aeg siirduda veelgi sügavamasse unne. Head ööd!

Need sõnad jäävad siia seisma, nad ei muutu. Mina aga olen järgmisel hetkel juba kuskil mujal, mina muutun. Seega need sõnad on jäljed, mis jäävad minust maha. Nad näitavad, kus ma olen käinud. Nad on minu kujunemislugu, markerid minu ideelisel teekonnal. Näed! Mina olin siin! Tule, vaata edasi, kuhu viivad need jäljed. Näed ümberringi paljusid sõnu. Need sõnad viivad edasi üha järgmiste ja järgmiste juurde. Samas sa ehk kuuled kaugusest, tollest pimedast kohast, kuhu need jäljed viivad, õrna muusikat. Tule selle muusika suunas ja ära pelga, sest pimedusega olen ma kasvanud sõbraks, ma ei lase tal sulle haiget teha, tule julgelt, ma tahan sulle näidata midagi. Muusika, mis sa kuuled, on minu muusika, see on minu olek, minu hing, minu silmades põlev tuli. Sa oled jõudnud juba nii lähedale, et sa näed kaugusest ka värelevat valgustäppi. Sa liigud õiges suunas. Ma tean, et valgus sellises kohas on midagi tõeliselt rõõmustavat; ma tean, et sa oled varsti kohal, varsti siin. Juba on tunda s...

Puhkus praeguses hetkes. Täius.

Pühapäev. Maailm, nagu näha, veereb rahulikult edasi. On olnud erinevate värvingutega aegu, erinevaid tundeid, erinevaid mõtteid ja siiski on nende taga midagi hävimatut ja igavest, midagi neist sõltumatut. Igapäevased toimetused ja loomulik olemine on alahinnatud. Nendes on väge, nendes peitub tõelist ilu. Tere hommikust!

Õhtut täidab mingi veider apokalüptiline atmosfäär. Rahulik, kindel. Ma ilmselt lähen ise enne magama, kui maailm lõpeb. Ma olen väsinud ja mul ei ole midagi ka selle vastu, kui maailm tõepoolest lõpeks. See mõte on tegelikult isegi oma veidral kombel meeldiv. Head ööd

Hetkeks tajusin, kuidas kindlakskujunenud käitumismallid mind piiravad. Kui ma poleks seda tajunud, poleks ka sündinud seda postitust. Ma ei ütleks isegi, et tegu oleks kindlakskujunenud käitumismallidega, vaid pigem hoopis jäikusega. Ärevusega, mis kaasneb igal tegevusel. Ma ei taha seda postitust samas liialt koormata väsitavate abstraktsioonidega. Aeg on vahelduseks ka siseneda pildilisemasse tekstimaailma. Kohta, kus tekst ei ürita hoomata ja haarata ja hinnata, kohta, kus tekst ei õpeta ega noomi kedagi. Ruumi, mis pole päris ruum, aega, mis pole päris aeg. Raamat, mida hämaras ärklitoas hoiab käes väike tüdruk, on kui võluaken, millest vaadates võib sattuda kõige imelisematesse paikadesse. Füüsiliselt asub tüdruk oma toas, kuid võiks ütelda, et tegelikult asub ta tolles raamatus, selle lõpututes avarustes. Ta näeb seal tumesiniseid pilvi, mis õhtust sügistaevast täidavad. Hingab sisse jahedat sügisõhku ning tunneb, kuidas need pilved oma kõikehõlmavusega haaravad ta, viivad t...

Maailm on täidetud värvidega, mis oma külluslikkusega kergitavad sind maast. Õhus on tunda taevalikku selgust, otse tabamatut lihtsust, mis tuulena üleliigsed mõtted puhub peast ning küllastab su tühjusega, vahendades ajatut elu läbi hetke soone. Kauguses hõljuvad päikese poolt ülekullatud pilvelossid on kandmas sinu fantaasiamaailmu ja teiselpool taevast süvenevas hämaruses on ükshaaval välja ilmumas sinu igatsust väljendavad tähed.

Sõnadel on tõepoolest komme ühel hetkel muutuda häirivaks müraks, millest võib välja lugeda ükskõik mida. Nojah, see on vähemalt siis, kui neid liiga palju kasutada. Kõlavad sõnad ilmuvad vaikusest. Neid on vähe. Nad ilmuvad tühjusest, kuna maailm plahvataks sel hetkel ilma nende osaluseta.

Inimest ei anna mõistusega võtta. Ma ei suuda sellele midagi eriti säravat juurde lisada. Asi, millega peaks ilmselt leppima, kui taotleda üheaegselt nii selgust kui ka vaimset tervist.

Kui ma siia midagi põhjalikult kirjutada üritan, siis ilmub mu ette minu enese totter lõust, mis tundub mulle oma kavatsustega ebameeldiv, seega ma üritan selle kirjutamisega võimalikult ruttu ja vähese mõtlemisega läbi saada. Kirjutada siiski on vaja. Ma ei tea, miks see nii tundub, aga vägisi kisub mind see vajadus ja seetõttu ma pean seda tegema. Mu väsinud keha on kannatanud minu ärkvelolekut ilmselt liiga kaua, mistõttu kirjutan ka sellist juttu. Aga kui olen kord selles hetkes kinni nende mõtete ja tunnetega, siis peaksin oma meeleolu kuidagi ka väljendama, et see mädanema ei hakkaks. Praegu on periood, mil ma väsin ilmselt liiga paljudest asjadest. Mu pea kumiseb triviaalsusest ja igale poole, kuhu ma lähen, veab see ennast minuga kaasa ning ma ei saa rahu. Kõikjale tuleb minuga kaasa igavus, mõttetus ja lollus ning ma näen seda igal pool. Tüdimus tundub varjutavat kõike, mis on neetud minu juuresolekuga. *** Kui mõni hetk on möödunud, taipan ma, et ka kogu maailma tüdim...

Tere! Taaskord olen ma siin, et ilmutada sulle oma järgmine mõttemull. See, kas mul ka midagi kindlat öelda on, selgub järgnevate ridadega. Sina saad olla tunnistaja. Kuna mul millegi targemaga alustada ei ole, siis ütlen lihtsalt, et ma naudin kirjutamist. Mulle meeldib vormida lauseid, mulle meeldib joonistada sõnadega pilte ja kutsuda esile ning võluda välja elavaid tundeid. Mulle meeldib istuda siin ja rääkida, luua olematuid paiku ning panna neid elama. Ma olen siin ka selleks, et vaadata iseendasse. Ma tegelikult kunagi ei tea, millest mu kirjutis tuleb ja millesse ta suundub. Minagi olen siin tunnistaja. Ma tean ainult, et mul tarvitseb lihtsalt olla veidi kannatlik ning püsida natuke aega siin -- kirjutamise ja iseenda juures -- ning minu vaimusilmas hakkab tasapisi tekkima selgus, udu hajub ning selle tagant ilmub pilt, mida süvenenult vaadates jõuab minuni aina süvenev aimdus, et see kujutab mind. Seal on too kunagi mõistatuslikuna tundunud mina geniaalselt kokku pandu...

Tumedas äikesepilves lasub lunastus. Sealt tuleb torm, mis puhastab sinu umbrohuaiast kõik rämpsu, mida sa oled endale kalliks pidanud. Jälgi hoolega, kuidas ta kõik su ideaalid rentslisse uhub ning mõista, et nendest ei saa tõepoolest kunagi midagi väärtuslikumat, kui kõik too tänavasaast, mis nendega koos unustusse ujub. Äikesetorm teeb su vabaks! Ava oma silmad ja vaata enda ümber -- see ongi maailm. Saa endaga tuttavaks! Teooriad ja ideaalid kahaneksid hämmeldusest olematusse, kui nad olemas oleksid ja midagi nii vägevat kunagi näeksid. Kuid neid ei ole olemas ja seega ei ole neil kuhugi haihtuda.

Küsimus ei näi kunagi tegelikult olevat selles, mida teha, vaid pigem hoopis selles, kas teha. Iga moment on sügavik, igas hetkes on lõputu hulk võimalusi. Alguses ei ole võimalik näha oma tegevuse lõplikku tulemit. Kuid iga hingega astutud samm selgindab taevast ning tähed, mis ennast ükshaaval pilvede tagant ilmutavad, on täpselt sellised, nagu Sa oma vaimusilmas neid näinud oled. Iga täht on just oma õiges kohas, just seal, kus ta Sinu unistuste järgi alati on olnud. Sa lihtsalt tea, et ta on ka tegelikult nonde pilvede taga olemas, alati on olnud, ja et Sinu päralt on tuul, kui Sa hingega siinses hetkes viibid. Sinu päralt on tuul, taevas ja tähed.

Ükski traktaat ei saa kunagi panna mõistma mingit tunnet. Ja ei saa ka ühtki selgusehetke kutsuda esile sõnadega. Sõnad on lärm, on varjud, mis seinte peal tantsiskledes tähendusi otsivad. Ja oma otsingutes alati luhtuvad. Sina ei ole sõna. Sa ei ole nendest koosnev traktaat ega usutunnistus. Sõnalised vaidlused su peas on ainult ookeani lainetav pind. Näe! Enam ei ole sõnad lärm. Nagu pilved, mis üle taevalaotuse lendavad, nagu linnulaul, nõnda voolavad ka sõnad. Nad moodustavad imelisi mustreid. On öö ja taevas paistab kuu. Ma lendaksin, anduksin atmosfääri külmadele õhuvooludele, lendaksin kuu poole. Endast kaugel all näeksin ma merd, kus lainete vahel virvendab hele laik. Sellesse laiku ma sööstaks. Pritsmetena lendaksid sellest välja sõnad. Samas kui mina olen sügaval all, ujumas läbi imeliste linnade ja samas mööda hirmsaimatest koletistest, näete teie vaid minust järele jäänud laineid, mis on jäänud mu ainsaks suhtlemisvahendiks. Siit aknast näete te ainult sõnu. Tulge minu juur...

Ma ei tea... Ei oska ka midagi erilist ja tarka siia ka kirjutada, aga samas tahaks rääkida millestki. Võib-olla panen ma endale mõttetuid diagnoose, kuigi midagi tegelikult lahti ei olegi. Oijah. Ma nagu ootaksin midagi. Või siis kedagi? Tuleks vaid keegi või sünniks vaid miski. Äärmine passiivsus. Saaksin ma öelda, et midagi pole toimunud või et keegi pole endast märku andnud? Ilmselt mitte. Asi on vist hoopis selles, et ma pole eriti kuskil kohal olnud. Vaid eemal, üksinda oma hallis liikumatuses. Parem, kui ma edasi kirjutada ei üritaks. Ma olen tegelikult juba praegu jõudmas oma vanale heale järeldusele, et see probleem on mul suures osas väljamõeldud. Kuigi jah.. siiski: midagi ma nagu ootan. Samas ise magan. Oookei.. sellesse mõteteringi ma ei taha sattuda. Oracle: Sorry, kid. You got the gift, but it looks like you're waiting for something. Neo: What? Oracle: Your next life, maybe. Who knows? That's the way these things go. Huvitav.. kas see on mingi veider alateadvuse ...

Seinakell tiksub tasaselt. Istun ja kuulan. Vahel on õhk, vahel on aeg, vahel on maailm, vahel on lõpmatus... vahel on tühjus. Istun, kuulan ja tiksun isegi tasaselt edasi.

Mul tekkis inspiratsioon midagi head ja huvitavat teha... Midagi ehk isegi mõttekat ja kasulikku. Hea mõte on kindlasti kirjutada oma blogi edasi... Hmm. Ma loodan, et seda ka loetakse vahetevahel (olgugi, et olen pikka aega siin vaikinud). Kuid jah --> aktiivsus sünnitab aktiivsust. Ning seega mõtlesin ma hoida ennast teatud aeg mingis heas ja arendavas tegevuses, lootuses, et see viib mu mingisse voolu. Mäletan, et kui ma esseed kirjutasin, siis oli mul taga tõesti mingi jõud, mis mind sellele keskendas. Mõtted olid koondatud oma teemale, sellest aru saamisele ja selgeks tegemisele. Ühesõnaga, oli mingi asi, millega nägin vaeva. Magus pingutus, mis tegi meele rõõmsaks (ja ka erksaks loomulikult). Kool on harva see koht, kus midagi erilist juhtub (vähemalt piisavat erilist, et seda blogis mainida) ja ega ka täna ilmselt ei olnud selles osas eriline päev. Jah... eks ole ilmselt nii, et ma olen selle va kooliga lihtsalt liiga harjunud, et sealtoimuvat millekski pidada. Kuigi... võib-...

Elu on keeruline siis, kui seda mitte elada. Pole olemas sellist asja nagu pingutus või raskus, kui näha maailma ilma raamideta, mis keelavad katsetamast. Me kasutame elamisel tohutult kahtlusemõtteid, mis takistavad seda kulgemast. Mul on rida häid valikuid, kuidas ennast teostada. Valides ühe nendest ma ei kahtle ning astun julgelt edasi. Kui juhtub tulema mingi viga või probleem ei tasu sellest ennast väga heituda lasta. Nendest saab üle. Ja kui ei saagi, siis on olemas valik muid võimalusi oma elu jätkamiseks. Kui aga mitte astuda samme, muutub elu tõesti keeruliseks. See muutub mittereaalseks. Ning meil tekib sellega seoses konflikt. Väidame endid nägema asju seal, kus neid ei ole. Me õpime oma mõtteid mitte usaldama, iseendasse kahtlevalt suhtuma. Muutume ebareaalseteks ning ühes oma kujutluspiltidega imbume illusioonide dimensiooni.

Inimesel, kelle kokkupuuted päevakorras-olevaga on harvad või siis pealiskaudsed, on minu arvates keeruline välja tulla millegi teiste jaoks huvipakkuva või arusaadavaga. Seega.. siit on mulle pisike märkus: pöörata suuremat tähelepanu ja huvi enda ümber toimuvale. Ning teine asi... seoses just eelöelduga: liialt palju raisatakse oma energiat üleliigsete sõnade tarbeks. Igal sõnastatud mõttel on oma potentsiaalne energia, mida enamasti ei kasutata paraku ära. Räägitakse peakside ja võikside läbi kõigest, mida teha, kuid harva realiseeritakse, harva üldsegi mäletatakse oma algseid ideid ja kavatsusi. Või siis kui tuleb meelde kunagine kavatsus, ei tule meelde jällegi selle tekkepõhjus.. või.. vabandust -- ei tuletata seda teadlikult meelde. Kuigi ma ehk saan loogika abil aru, miks ma midagi tahtsin, ei ole siiski nii lihtne sellest võib-olla nii hästi aru saada, kui tollel hetkel. Küllalt raske oleks elada ilma eneseusalduseta ja paraja julguse või uljuseta. Kujutlege inimest, kes ...

On arvutiekraan. Tähemärkide jada, mis aegamööda pikeneb ning raam, mis seda ümbritseb. Ümberringi on seal palju erinevaid nuppe ja lüliteid. Iga nupu taga on uus aken, iga lüliti taga uued paneelid.. uute nuppudega ja nende taga ikka veel ja veel uued aknad... uute lülititega. Rahuliku voona tekib juurde tähemärki, mis isekeskis rühmi moodustavad ning mingit ideed kehastavad. Kuskilt ilmub kellegi käsi, mis ühe nupu poole sirutub ning seda järjekindlalt vajutada üritab, kuid nupu asemel tundub seal olevat hoopis külm ja kõva klaas. Seesama käsi liigub nüüd natuke allapoole -- sinna kus ei ole enam ekraani, vaid seda ümbritsev raam. Ja seekord vajutab ta ühele teistsorti nupule -- seekord õnnestub tal nupulevajutamisega midagi ka korda saata. Ta lülitab selle va ekraani välja! Enam ei ole noid arvutuid aknaid akende taga, on vaid must ruut, mis huvi ei paku. Nüüd on aeg särada neil asjadel, mis laual vedelevad -- nendel plaatidel, juhtmetel ja kõlaritel ja tassidel, on aeg särada se...