tekstivabrik

Kui ma olen endale sama etteaimamatu ja absurdne kui kõik teised ja kõik muu, kas tähendab see siis, et ma näen und ja et see, mida me nimetame reaalsuseks, on tegelikult illusioon, või olen ma valesti aru saanud enda suhtest ülejäänud universumiga? Kui kõik tegevused toimuvad ainult praegu ja kõik mälestused ja ennustused minu tegemiste kohta saavad samuti ainult praegu toimuda ja kui kõik minu kavatsused ja plaanid saavad ainult praeguse hetke tabamatuses sündida, siis mina olen sama palju juhitav, kui ilm. Sellisel juhul puudub juhtimise või kontrollimise mõistel tähendus - selliseid asju lihtsalt pole olemas. Inimeseks olemine on üks viise, kuidas maailm ennast kogeda saab.

Mees kratsis oma pead. Kaks sõrme olid külg külje kõrval ning urgitsesid juuste vahel, et leida üles nagu mingit lülitit. Maa läheduses tossu seest oli näha karglemas trobikond opossumeid. Kruttinud oma sõrmed endale pähe, imbus mees uttu; lülitanud sisse täiesti lambist võetud pirni, sirutus tossu seest välja käsi ja haaras pudeli järele. Pudeli suust ronisid välja kolmkümmend seitse väikest mehikest, kelle peades kõigil krudisesid kokku seitsekümmend neli tillukest sõrmekest ja kõigi käes oli väike pudel, mille suust pistis üks mees pea ning ütles koos kõikide teistega nagu ühest suust: "joo mind!". Aga opossumeid see ei kõigutanud, tossu sees karglesid nad enne ning tossu sees karglevad nad ka edaspidi!

Üks eluaeg on üks sajand, üks aasta, ühe sekundi murdosa ja kõikide tundide ainsus. Igapäevased teed rulluvad lõpmatusse, ükski toiming ei lõpe päriselt ära, vormub hetkest hetkesse, jääb kestma, lainetama. Vaata maailma, mis on tekkinud hetkesse vajumisest. Kuidas ta väljendab enda olemust, süvenedes ikka ja veel sügavamale, just nagu täiendades pidevalt oma meistriteost, mis kunagi ei valmis ei saa. Ei saa kunagi valmis - loksub lakkamatult läbi aja ikka keerulisemateks eksistentsi lahendusteks.

Kõige võimsamalt müristas pilv, mis liikus teadmatuse suunas. Oli neid, kes uskusid seaduspärasse, reegleisse, üldkehtivusse, kuid ei leidnud lihtsust. Kategooriate maailmas ei jätkunud ruumi tegelikkuse jaoks, ainult mälu, mis üha tugevamalt neid oma elutusse muuseumisse sulges. Pilvel, mis teadmatuse suunas mürises, oli neid, kes armastasid äikesetormi, ja neid, kes lihtsalt armastasid. Elu tormilisus oli rahupaik. Võimas mürin saatis kogu kulgemist algusetusest lõputusse ja müriseb siiamaani kõige võimsamalt.

Kuskil varem pole ma näinud sadamas pangakaarte nii hullumeelselt kui selle linna kõmisevail tänavail. Lompide pinnal saavad kaardid kokku oma esimese ja viimase armastusega. Mõned sajavad kuivanud kivile, mõned uppuvad lompide joovastavasse ulma. Kõmina vakatav värin kasvatas mulle tiivad ning ma lendasin läbi nende kaartide saju üle linna oma taevasesse ookeanisse. *** Teetass aurab mu kõrval kui tuhandete lehekülgede määratu ruum vohab mu ees. Kõikide nimetuste elutud niidid, mis maailma oma kütkeis näivad hoidvat. Kuskil on nimetu miski. Kuulen selle vaevuaimatavat kahinat kusagilt kaugusest. Minu sügaviku täitmatu suu koondab imetlejaid enda ümber - ainult imestus ja tähendusrikas mõistmatus. Mu silmade ees jooksevad read hullumeelseid sõnu, millel pole algust. Sügavik on määratumgi veel, kui see piirideta sõnade mäss. *** Kõikide nende häälte vahel ja kõikide nende sõnade taga on vaikivate puude mets. Ja ma leidsin selle raamatu vahelt ühe peegli, mis näitas meie teekonna taha, k...

Viimastel hommikutel on pea olnud mõtetest paks ja sogane. Mõtted on lärmakad ja tüütud. Pahatihti nii lärmakad, et ma hakkan iseendaga rääkima. Ja täiesti absurdsetel teemadel. Nad võivad näiteks vaielda selle üle, kas.. ee.. kõndimine on tore või mitte. Nad arutleksid ükskõik kui mõttetu teema üle. Ma aeg-ajalt ütlen neile et nad oleksid VAAAAIITT!... aga siis ma räägin endaga edasi. Noh sedasi on eriti mõttetutel päevadel. Neid ei esine õnneks ka liialt tihti. Aga miskipärast viimastel hommikutel on nii olnud. Õhtuks muutub olemine reeglina selgemaks ja konstruktiivsemaks. Saan aru, et asju teha on tore ja isegi teen ühtkomateist. Oleks ütlemata tore lõpetada hommikune uimerdamine ja asuda ärgates kohe tegevusse. Ja kui ma tegevusse asun, ei tohiks see juhtuda tuimast inertsist. Siit ka teine oluline asi: need lärmakad mõtted, nad võiksid midagi kasulikku vahelduseks teha, peaks poisid tööle panema, peaks oma mõtteid suunama . Muidu terased poisid, aga, kurat võtaks, laisad on. Hakk...

Mis asi on see, mida ma nimetan laenguks või energiaks, kui ma midagi näen, kuulen või kogen? Miks ma ütlen, et miski asi on energiat täis? Miks ma tunnen, et mingi näiliselt muule maailmale sarnane asi sisaldab erakordset energiat, et sellest õhkub mingit väge? Mis asi on energia inimese maailmas, mis on elujõud? Öeldakse, et keegi "on soone peal" kui ta energiat kiirgab. Tore oleks mõelda, et on olemas sellised energiasooned, millele sattudes ärkab inimene oma täies hiilguses ellu. Samas räägitakse ka näiteks "teelolemisest" mida mulle endale meeldib kõige rohkem kasutada. Kui keegi on oma tee peal, tähendab see seda, et "kellavärk töötab" ja et tema olemus on täpselt kohane kõigele, millega ta suhestub. Kohane kõigele - silmnähtavalt õige koha peal, silmnähtavalt osa suurest kõiksusest... või siis lihtsalt - ilus. Mulle meeldib mõelda, et igaühel on oma "kellavärk" mis hakkab tööle iga kord, kui ta on lähedal millelegi, mis haakub tema olemuse...

Tundub, et pikka aega olen tähelepanuta jätnud sellise asja, nagu minu sisemaailm. Tuuseldasin oma mõtetes täiesti hoolimatult, pööramata erilist tähelepanu asjaolule, et selline asi nagu rikkalik sisemaailm on tõepoolest olemas ja ootab erilist tähelepanu. Ootab, et sa keskenduksid talle ja kuulaksid teda ning näeksid, kui palju on temas elujõudu ja -tarkust. Vaja oleks, et sa lihtsalt natukene kannataksid paigal püsida ning oodata, kuni lärmav ja äraeksinud meel maha rahuneks, et toosama sügavusest tulev vaikne hääl kostuks välja. Vaikuses elab mõistmine Vaikuses kõlab selgus on vaikus - pole kohta arusaamatusel, pole kohta hirmul Vaikuse vägevus on armastus, mis kannab sind üle hääleka hirmude linna, ning naeratab sulle ka kõige raskemal ajal, olles oma õrnuses vankumatu ja kindel.

Mind ajab taga pliiats. Iga sammu kohta, mis ma tema eest põgenen, kirjutab ta ühe sõna. Ja iga sõna, mis ta kirjutab, põleb maasse ja muudab selle koos aina juurdejoonistuvate sõnadega tükkhaaval kõrbeks. Ma peaksin lõpetama jooksmise või muidu ma muudan terve maailma kõrbeks. Enda seljataha vaadates ma näen lauseid, millest ma ei saa aru, lauseid, mis tunduksid just kui üksteisele vastu rääkivat, neis puudub loogika ja järjepidevus, aga siiski suudavad nad miskipärast jätta mulje nagu nad on seesama jõgi ja seesama jutt, mis selles kogu aeg voolanud on. Oma olematu mäluga esindab see jutt igavest hetke, milles viibib pliiats. Mälu on ainult illusioon, mis tekitab kiusatust sellesse ennast elama uskuda, kuigi seal on see, mida see pliiats eelmises hetkes või eelmises elus nimetas kõrbeks... Kus pildid tegelikust maailmast avalduvad vaid miraažidena. Kuskilt on tulnud mingi udu. Kõige ilusam ja võluvam udu... Ja edasi kõndides ma meelitan sind, oo Maailm, avaldama, paljastama oma uusi...

Olen mõni aeg lihtsalt istunud, vahtinud mingeid videosid, kuulanud muusikat, joonud teed, söönud midagi, rääkinud mõned vestlused. Ja nüüd istun natuke edasi. Kirjutan blogi. Vaatamata oma väga madalale füüsilisele aktiivsusele ja justnagu mandunud olekule, ei ole minus ruumi süngusele. Mingi rahulik leplikkus oleks nagu ennast minusse sisse seadnud ja võtnud selle ruumi ära. Aega on siginenud juurde... Niipea kui peas hakkab lubama, et mõtted hakkavad tegelema millegi üle muretsemise või lootmisega, eeldamise, plaanitsemisega - ühesõnaga minu rahuliku olemise vägistamisega, taban ma selle juba eos ära ja neutraliseerin sellest sündiva mõttelise pätaka täpselt samamoodi - juba tekkefaasis, juba viljastumishetkel - nii et tal ei tekiks oma elu, mida mina peaksin pärast hakkama alal hoidma ning edasi kasvatama lihtsalt sellepärast, et ta kutsuks mind isaks. Ma hammustan selle peale leiba ning mugin seda. Silmad vaatavad rahulikult tühjusse. Hea leib on

Lõpetasin tund aega tagasi Kubricku viimase filmi vaatamise (Eyes Wide Shut nendele paganatele ja uskmatutele, kes ei tea, mis Kubricku viimase filmi nimi on). Nüüd on hea olla. Alati on pärast tõeliselt head filmi ka olemine hea. See film koondas tähelepanu, pani mõtted liikuma, koondas ka need ühele objektile. Nüüd on meeled erksad. Otsustasin muusikaks valida King Crimsoni laulu Eyes Wide Open. Pärast selle kuulamist ja mõnda aega vaikuses olemist ma avastasin ennast raja pealt, kus tundus oluline teada, kuhu see viib. Ma tundsin, et see ei ole siis ilmselt minu rada, et ilmselt on see kellegi teise oma või polegi üldse mingi rada, vaid passiivne ettekujutus sellest. Ilmselt ei vii see ka kuhugi, kui ta tekitab sellise küsimuse. Kummaline küll, aga mulle tundub, et kui ei ole küsimust selle kohta, kuhu miski viib või viia võiks või viia ei tohiks, siis see ilmselt viib kuhugi, kuhu on hea jõuda. Ning loomulikult ei pane keegi seda siis enam tähelegi, kuna kogu eelnev teekond on olnu...

Jah. Nii. Minu ees on klaviatuur, millel on kohutavalt palju klahve. Tegelikult, mitte liiga palju klahve... Aga kui ma neid piisava agarusega ei otsusta klõbistada, ei suudaks ma ka kunagi jõuda selgusele, millistele vajutada ja millistele mitte. Eelmine nädal tuletas mulle meelde, et mingi asja kallal töötamine ja meele keskendamine sellele mõjub mulle enamus juhtudel vägagi positiivselt. Nimelt eelmine nädal oli minu jaoks sessi viimane nädal. Ma pidin oma ajusid ragistama kolme lühiessee kallal. Mul oli nii palju motivatsiooni, et ma suutsin nad lõpetada ÜKS PÄEV ENNE TÄHTAEGA!!! (Iseasi, kuidas nad välja tulid, aga... ikkagi) Veider hakkas, kui avastasin, kuidas mu aju suutis tulla tavaelu probleemides välja toimivate ja tõhusate lahendustega. Nii. Täna ma ärkasin Peetri pool kell pool üks. Natuke vahtisin ringi, natuke lugesin ja siis tegime natuke tai-chid. Seejärel ma alustasin oma koduteed. Ma vaatasin oma pähe, et kuidas seal rahvas elab jms. Seal oli parasjagu käimas agar ke...