tekstivabrik

*** Mõnikord tekkis tal tunne, et see oli üks pikk hommik kusagil auruses metallist linnas, kus hommikud kestavad sadu ja sadu tunde. Kus päike maalib kuldpruuniks roostetanud ehitiste ülemiste korruste vahel heljuva sudu. Ta hingaks sisse seda paksu, rasket õhku ja ootaks kuni oleks paras aeg tõusta üles oma traadist rippkiigest. See oli tegelikult optimistlik tunne. Saabumas oli talv, ilmad muutusid iga päevaga depressiivsemaks, aga tema jaoks elu alles algas. Teised põgenesid külma ja pimeda eest oma soojadesse kodudesse, tema aga otsustas, et on aeg pista pea oma urust välja ja nuhutada hilissügisesi tuuli. Selline eksistents tundus temalegi mõneti kummaline, natuke pahupidine. Aastatega oli ta pöördunud olekusse, milles külm oli soe ja pime oli valge. Päevad algasid päikeseloojangutega, lõppesid päikesetõusudega. Tema jalutas öösiti, elas, mõtles, tundis tundeid öösiti. Kulges läbi varjude ja inspekteeris pimedate nurkade saladusi... ööst öhe. Vihmasematel öödel vaatas vihmavarju ...

Oli virvendus. Seina peal hakkas moodustuma nägu. Kuid enne... enne oli virvendus. Oli hetkeks. Lühikeseks hetkeks. Virvenduses moodustus Miski. Miski sündimise hetkel virvendus lakkas. Tühjas ruumis hakkas Miski liikuma seina suunas. See oli täpsemalt väljendudes täpp ootamas laiali valgumist. Ta suundus seina poole, et lakata olemast täpp ja saada tasapinnaks. Oma lühikese eksistentsi jooksul liikus Miski, võib öelda et hõljus, samal ajal helendades, endise virvenduse ja tühja seina vahel. Täpike ligines, ligines, ligines seinale, kuni lõpuks ei olnud ruumis enam ühtegi täppi ja sein tulvas valgust täis. Seina peal hakkas moodustuma nägu. Kõigepealt tekkis suu, siis tekkisid silmad, lõpuks nina. Silmad vaatasid vastasseina, suu oli pärani lahti. Häält ei olnud, aga karje peegeldas seintelt vastu. Kui nägu oli lõplikult välja joonistunud, kadus ta kohe ka tagasi olematusse. Ruumi saabus pimedus ja kõik oli jälle endine.

Ühe hingetõmbega võib muutuda terve maailm. Ma istusin kongis, mäletan seda aega ähmaselt. See oli võib-olla eile. Kummaline aeg, ma ütlen. Eile oli õhus tunda mingit seletamatut potentsiaali. Kong pakitses mingist laengust. Praegu seda meenutades olen ma kindel, et juba enne oma esimese hingetõmbe tegemist, kõvasti enne, oli kogu tajutavasse ruumi tulvanud ebatavaline soojus, just kui keegi nähtamatu oleks oma eluandva pilgu minu peale heitnud. Eile ei osanud ma seda märgata, tajusin vaid endasse sigivat rahutust. Praegu ma tean, et see oli õhus, mis ma tundsin, see oli minu kõrvale kuulmatu lubadus, mis rahutust külvas. Kui ma silmad kinni panen, visandub mulle maailm ilma hingeta. Mälestused on pillutatud udu sisse. See oli võib-olla tõesti alles eile. Visandub staatiline maailm, liikumatu, külm, veider. Masinad.

Pane silmad kinni ja vaata. Mida sa näed? Kas seal pole mitte udu, mille seest tormab sinu poole suur must vedur? Jälgi hoolega seda suurt musta vedurit. Mõtle, kust ta tulla võiks... Kes seda juhib... seda vedurit; ja milline ilme on selle juhi näol. Kas sa näed tema nägu? Kas pole tal mitte süsimustad silmad? Mida ütleb sulle tema ilme... tema põhjatute silmade tumedus? Kas see ütleb sulle midagi tolle koha kohta, kust ta tuleb? Kas see koht on kusagil sügavuses? Kusagil samavõrd hoomamatult kaugel, kuhu tema pilk puurib? Mida sa tunned, kui tolle musta veduri juht sulle otsa vaatab? Mida sa tunned oma südames? On see üldse kuidagi kirjeldatav? Kas on võimalik, et sa tunned... armastust? Kui udu seest tormab sinu poole suur must vedur, mille juht oma süsimustade silmadega sind ainiti vaatab... tunned sa enda sees tärkavat armastust? Kui sa silmi veel kinni hoiad, mida sa näed? See must vedur, ühes oma juhiga, kas mitte ei torma sinust läbi nagu sa oleksid õhk? Või oled sa udu?

Mägede jalamitelt veerevad, vaibaga kaetud treppidelt veerevad, katustelt veerevad, kindad käes, veerevad, kastidesse veerevad, tubadesse veerevad, õuedesse veerevad, hõbepaberisse rulluvad, lumepallidesse rulluvad, biskviitideks rulluvad, orgudeks moonduvad, taimedeks moonduvad, kristallideks moonduvad, liblikateks moonduvad, seintest lähevad läbi, tulest lähevad läbi, masinatest lähevad läbi, sõnade vahelt imbuvad, lehtede vahelt imbuvad, meelekohtade vahelt imbuvad, nahka imbuvad, mõtteisse imbuvad, atmosfääri imbuvad, pilvedest kukuvad, kalju servalt kukuvad, akendest kukuvad, aukudesse kukuvad, kaevudesse kukuvad, maapragudesse kukuvad, kildudeks kukuvad, tükkideks kukuvad, surnuks kukuvad, plahvatavad, hävivad, lõppevad, kaovad, muutuvad olematuks, muutuvad olevaks, muutuvad sinuks, muutuvad minuks, muutuvad siniseks, muutuvad punaseks, muutuvad suuremaks, muutuvad väiksemaks, kasvavad rebaseisaks, kasvavad banaanipuuks, kasvavad raamatuks, kasvavad ookeaniks, kahanevad tuvimunak...

Oli teada, et tulemas oli suur torm. Selleks valmistati ette nädalaid. Tegeleti põhiliselt kolimistöödega, tassiti oma kraami autode peale, tühjendati maju, koristati ja külastati prügimäge. Öösiti oli väike linn täiesti liikumatu, kuna kõik magasid, et varuda jõudu järgmise päeva kurnavateks tundideks. Ilmad olid siis ilusad, üldine õhkkond pühalik. Oma kodu mahajätmine, selle puhastamine ja viimistlemine oli riitus, austamaks oma juuri ja mälu ning jätmaks vääriliselt hüvasti kohalike vaimudega. Tormi lähenedes hakkas maad võtma üha enam apokalüptiline meelsus. Oli paljusid, kes läksid taolise vaimse rõhu all hulluks, mõned sooritasid tagasihoidlikult ka enesetapu, olles oma pesades justkui mingi metafüüsilise monstrumi poolt aegamisi lömastatud. Lõpu lähenedes hakati linna erinevates paikades laulma, pille mängima ning tantsima. Saadi kokku, et lõpuendelise taevasügaviku all tunnistada oma inimsust. Atmosfäär oli laetud pingega, mis pärines mingist teispoolsusest, tunda oli ka kohav...

Püsitutest piltidest, mis Vanaisa peas virvendasid, kristalliseerus mingi tundmatu vorm. Vanaisa oli terve päev mõttes ja ei rääkinud eriti kellegagi. Tavaliselt oli ta hommikulauas äärmiselt jutukas ning tögas ja näpistas päeva jooksul kõiki ettejuhtuvaid inimesi. Sel päeval hoidis ta kuidagi enda ette. Luges ajalehti, kuulas raadiot ning jalutas toast tuppa. Vahel hoidis ta käes mõnda raamatut ja silmitses seda leheküljehaaval. Tema pilk libises kõigest sujuvalt üle, vaadates nagu läbipaistvat miraaži. Kui kätte oli jõudmas õhtupoolik, muutus Vanaisa peaaegu liikumatuks. Me ei lasknud sellest endid eriti häirida vaid isegi nautisime rahulikku vaheldust. Mina ise lugesin üle pika aja ilusaid luuletusi ning sõin köögis häbitult ära pool torti. Õhtul hiljem läksin huvi pärast Vanaisa tuppa, valmistunud ette ehmatusteks ja teravmeelsusteks, aga Vanaisat ei leidnud. Tema toolil vedeles vaid mingi ebamäärane metallitükk. Järgmisel päeval oli kõik endine. Vanaisa oli oma tavapärases olekus ...

Kaader maapinna lähedal näitab rohtunud teed. Süda kaadri taga pumpab rohelust ja hõllandust, mille varjudes puhkevad õide peidetud sirelid. Magusas lõhnas unnevajunud tolmukübemed rändlevad oksade ümber, ulmates vargsi juurte müstilisest labürindist. Kaader liigub aeglaselt edasi, süveneb rohtunud tee mullahõngulisse kulgu ja süda kaadri taga tõstab tuult. Eemaloleva vana koera seljalt kerkib karv, mis jõuetult sirelite suunda kaob, liitudes tolmukübemete, lehtede ja sääskedega, et ühtses keerises mõtiskleda juurtest, mulla pehmusest ja taimestiku allmaailmast; et tiirelda tuules ja mõtiskleda algusest, soojast nagu emaüsk, kus kasvab laps, kes sealt pärast väljub, lärmi teeb ja siis veel edasi kasvab; kasvab suureks, veedab aastaid maa peal kuni vananeb ja siirdub tagasi maa alla - mulda, kuhu siginevad juured, et puhkeda kunagi õide, et saada tolmukübemeks ning tiirelda ja mõtiskleda. Kaader siseneb keerisesse, muutudes aegamisi mustaks. Süda kärgatab kõuena pilvede vahel.

Kevadises kasteheinases avaruses kasvasid õunapuud ja mitte miski ei liikunud. Tontlik jahedus uuristas hetke ning värinad ootasid värisemist. Tardunud taeva heiastuses paistis kellegi mõttessevajunud laubakurd, kui hakkas tunduma, et kogu unenäo lõuend oli pleekimas kiirendatud aja käes. Üritasin ennast liigutada, et pääseda pleekiva aja käest, üritasin päästa oma unenägu, kui märkasin, et puude raagus oksad olid taandumas trükitähtedeks. Tundsin end allutatuna üldistuse jõust, kui lõuendi pinnale jäi ühtlane valge, keskele trükitud "UNENÄGU". *** Pärast ärkamist tundsin enda ümbruses õrna kaja, mis mingil määral jäi minuga päeva lõpuni. Järgmisel päeval oli kaja kadunud, aga imelik vaakum, mis sellega kaasnes, oli alles. Nädal aega ümbritses mind mõistatuslik vaakum samas kui ümberkaudne maailm täitus lünkadega. Vestlusest vestlusesse elades tundsin endale kasvavat kummalisi lõpuseid, mis aitaksid mul hingata mingis uues õhus, millest aru ma veel saanud ei olnud. Hakkasin t...

Suurte raamatute müüride vahel Närvisüsteemide kosmilises niidistikus Ümiseva lõpmatuse haigutavas sügavikus Peidetud avarus ja loojuv täht

Kuigi mitte ükski tee ei vii tooli- ja lauajalgade vahelt läbi, otsustab väike laps, et suureks kasvamine ei ole väärt oma vaeva ning jääbki aegade lõpuni väikeseks lapseks... Vaatama läbi kõiksuse akna Ronima üles tõe kristalsest mäest Istuma keset ajatuse vakatavat järve

metafüüsiline varjupaik

Ühel hetkel ma peatusin ja tundus, nagu oleks mulle päriselt pärale jõudnud, mida üritatakse öelda väljendiga "pea hoogu". Seda kasutatakse väga palju inglise keeles. Sellest on kasvanud lausa omamoodi liikumine... aeglaselt liikumine "slow down". Igatahes, kui ma sel hetkel peatusin, märkasin, et olgugi et ma polnud kuhugi õieti liikumaski, oli mul kuhugi kangesti kiire. Ma tunnistan üles, et hetkel, mil ma peatusin, istusin ma oma arvuti taga. Päris ausalt öeldes ma isegi ei tea, miks ma peatusin, ma ei tea, kust otsast ma aru sain, et mul on aega küll, aga sellegipoolest - nii ta läks. Kiirustamine on harjumus, punnitamine, üritamine midagi ära teha, üritamine millegagi hakkama saada. Kiirustamine tuleb sundusest olla produktiivne, suurest tahtmisest olla keegi, vaadata kõige kõrvale kella ning teha kõike üheaegselt. Kiirustamine on harjumus, mis üritab katta nõuet olla produktiivne ning mille kõrvalt ei märka, et sellel kõigel puudub strateegia. Ja tegelikult on...

Toas, mille seina katab arvutiekraanide sina ning liikumatute varjude rägastik, on juhtmed väändunud ümber kõige, mis seal vähegi paigal püsib. Juhtmed kasvavad toast välja, voogavad kõikides suundades laiali üle ühe üksiku hoone, mis akendest oma sinist ja rohelist valgust ümbritsevale linnale hääletu raevukusega kiirgab. Linna tühjad tänavad virvendavad jõuetult mingi tundmatu kõikjaloleva silmapaari ees, mis halastamatult kõike elavat ning liikuvat oma pingestatud pilgu all nöörib ning halvab. Samal ajal kostub äärelinna ühest pleekinud kuid muheda välimusega puumaja aknast viiulimängu. Melanhoolsed noodid, mis aknast levivad, joonistavad linna udusesse taevasse nukra näo. Heldimuse ning kaastundega vaatab nägu üle linna, näeb seal rusutud hingesid ning hakkab nende peale pisitasa nutma. Vihma tugevnedes tekivad tänavatele väikesed ojad, mis kurbust vähehaaval sealt minema uhuvad. Paduvihma pladina taga kõlab kellegi tundmatu viiuliviis...

Alati on nii, et kui ma olen kahe punkti vahel kuhugi teel, on minu peas kõige rohkem ideid. Kui ma jõuan kuhugi kohale, hakkab hajuma ka igasugune inspiratsioon. Ja mõnikord tundub ainsa meetodina paigal püsides midagi välja mõelda kujutada endale ette, et ma siiski liigun kuhugi. Mulle hakkab tunduma, et kujutluspilt sellest, kuidas keegi on välimiselt liikumatu, aga sisemiselt kuidagi kangesti aktiivne, on nagu jäänus mingisest aegunud mõttemallist. See tunduks olevat just kui pärit samast mõistusest, mis üritab leiutada igiliikurit. Keegi, kes tunneb endast läbivat energiavoogu, mis kogu psüühika tal pea peale keerab. Samas ma võin eksida. Ma tean, et ma eelistaksin süsteemi, millega kõik hea, mis mulle pähe tuleb, talletub kuhugi kergesti leitavasse kohta minu mälus. Kõndides tekib palju häid mõtteid. Istudes kipub pea olema tühi, masinavärk oleks nagu seiskunud. Siiski-siiski... isegi siis kui kõik on paigal - õigemini just siis kui kõik on paigal, kui kõik on väliselt paigal, ...

rahu juhtuvad asjad, liiguvad erinevat moodi veerevad, voolavad, kõnnivad, roomavad kõige taga on teadmine kõikide mõtete, ürituste, kõikide liigutuste taga, ka pisikeste nihkumiste, ka kõige tillemate mõtete taga, isegi meeleheite ja enesetapu piiril üks hingetõmme, lainetus kallasteta merel järgmine lehekülg, järgmine päev järgmine lugu, järgmine retk algab ja lõpeb