tekstivabrik

Ma ei tea, mis ajast saati see nii on olnud juba, aga praegu on igal juhul tugevalt tunda, et terve igavik on möödas sellest, kui ma viimati inimestega vabalt ning kerguse saatel suhelda suutsin. Mis vahepeal juhtunud on? Mis on saanud sellest selgusest? Mul on kohutav eelaimdus, et ma pole viimasel ajal kellegagi tõeliselt Suhelnud ning seega kinni kasvanud omaenda imaginaarsesse maailma. Inimesed on minu jaoks tasapisi peegliteks muutunud. Ma ei suuda neid võtta sellistena, nagu nad tegelikult on... Miskipärast olen ma neis iseenda projektsiooni hakanud nägema. Olen kuidagi ka kaotanud selle... jõu, mis mind ennast avama paneks. Või peaks ma ütlema, et julguse? Kas selle taga võib olla mingi alateadlik hirm saada hüljatud (vaevates teisi oma enesekesksusega)? Nii masendav on mõelda, et teistega suheldes kasvab pahatihti näo ette mingi idiootlik mask, mingi lollakas irve või hoopis näiteks tarkust teesklev pilk. Üleüldse, fakt, et ma üritan teeselda seda, keda ma ei ole, on murett...

Eile oli jõululaupäev ning siia majja oli kogunenud tavalisest rohkem elu. See ei tähenda, et siin lärmakas oleks olnud, vaid rahulik ja südamlik. Tuppa oli toodud ka kuusk, millele oli külge pandud küünlad ja ehted, ümberringi levisid söögilõhnad ja aeg-ajalt oli kuulda lauanõude kolinat. Inimeste nägudes elutsesid rahu ja rõõm. Kuna külas oli ka väike Ott, siis pidi tehtama ka jõuluvana. Selleks inimeseks valiti mina. Oeh... ma hakkasin mõtlema, et mul on olnud üks tõeliselt hea elu. Mind on üles kasvatatud keskkonnas, kus olen saanud toetust oma vanematelt, vanavanematelt, õdedelt ja vennalt. Väga harva mõtlen ma, kuivõrd palju armastust on minusse pandud, kui palju läbielamisi ja muresid on minuga olnud. Ning siin ma siis olen -- kõige selle produkt -- ja mõtlen oma ajaloole. Ja kui nüüd visata pilk enda peegeldusele aknast, siis vägisi kipub suule tulema kerge muie, mispeale lõpuks vahib mulle sealt vastu üks rahulolev lõust. Mnjah. Kuid jah... praegu on üks järjekordne hetk, ...

Ähmaselt ja uniselt hõljub udu mööda maad. Kummaliselt võõrana näib maailm, mis akna taga alati seesama on olnud, imeliselt kauge ja teispoolsena. Samas kui ikka kandub minuni tema uskumatu olemasolu ning teadmine selle igikestvast osalusest terves elus. Igal pool ja igal ajal on ta minuga, on alati olnud. Ning nüüd heidab ta oma õrna hallikat valgust siia tuppa. Mu käsi sirutub värinaga seina poole, millel roomab arglikult tema kokkupuudet aimav vari ja nad kohtuvad! See on siin, ma saan teda katsuda ja näha -- seda seina, mille teeb nähtavaks too unine udust kantud valgus, mis nõnda kaugelt ja eemalt paistab. Vaatan veelkord välja: seal kuskil kaugel visanduvad raagus puud, mida ümbritseb see maagiline õhk. Ja ma tean, et seal on kõikjal muutumine ja elu, kuigi silm seletab vaid liikumatust. See on reaalsus, millest ma olen keeldunud aru saamast, mille asemele ma olen paigutanud liikumatu ja ebareaalse pildi, mis kaitseks mind tegelikkuse lõputust kulgemisest. Kuivõrd tuimaks või...

Muutused toimuvad elus nii aeglaselt, et jäävad enamasti märkamata. See on nagu mingi hiiglasuur ratas, millesse eksinuna ma ei tunne, et see kuhugi edasi veereks, kuigi ta liigub. Seega ma ujun läbi nende päevade, panemata ehk tähelegi, et midagi korda olen saatnud, mõnda halba asja vähendanud ning mõnda head suurendanud. Täna siis käisin ma jälle koolis.. ja mis on erakordselt "hämmastav" -- absoluutselt mitte ühtegi meeldejäävat/mõtekat/säravat mälestust sellest. Kooliga oman ma taolist üsnagi mitteaktiivset suhet. Mingi usupuudus või jõuetus, mis sellesse puutub... Ma olen varjatud tuhandete maskide taha ning opereerin ainult sisseprogrammeeritud käitumismallide järgi... Milline koorem see on! Milline rusuv tuimus. Aga pärast kooli -- siis on vabanemine! Ma olen mõelnud, et see on sisseharjutatud mõttelaad, et kool on igav ja et tundide lõpp on õnnistus, mida iga arukas koolilaps ootab. Tegelikult on olemas ka huvitavaid ja küllastavaid koolipäevi. Ma ei usu, e...

Täna astusin ma läbi portaali, mis viib siit maailmast eemale millessegi igavikulisse. Käisin jalutamas, hingasin sisse seda talvist, jahedat, karget õhku. Alguses läbi selle ulmelise tulukeste rajooni, pärast aga surnuaias... lumises surnuaias, millest õhkas rahu ja ilu, kus mõned kohad kiirgasid tasast värisevat valgust -- tulevalgust, mis tuleb küünaldelt. Maailm, milles kõndides tundub, et näed magava looduse unenägusid -- ebamaiselt rahulik, samas maagiline koht. Heh... võib-olla satun isegi sinna ühel päeval.. igaveseks. Või siis vähemalt minu keha. Jah... ilmselt vaid minu keha, minu säilmed, minu mälestusmärk. Ma ise aga jään kestma, lähen igavikku ning mu haual hakkab kunagi ehk kasvama puu, mis talvel unede kaudu sulle rahust kõneleb.

Ma ostsin täna endale taskumärkmiku! Kui mind tabab ootamatult kuskil mingi idee, on selle jaoks märkmik taskus kohe varuks. Et jääks midagigi oma unenäolistest mõtterännakutest alles. Mõte kipub ununema nagu unenägu. Seega saaks seda vabalt ka unenäomärkmikuks nimetada. Möödunud on taas üks koolinädal. Raske oleks seda millegagi iseloomustada, kuna ma olen olnud sellst kõigest nii palju eemal. Mingis teises, unustuste maailmas, millest vähe jääb mu mälu hõredale sõelale. On olnud mõningaid õnnehetki, mille eest ma tunnen tänulikkust, samas on ka olnud tuimasid tunde, millesse uppuda. Aga kuidagimoodi olen ma oma ajas ujunud siia hetkesse. On öö ja ma olen väsimusest peaaegu kokku kukkumas, kuid ikka ootan homset päeva. Noh... tegemist on ju päevaga nagu iga teinegi, kuid mulle tundub, et ma justkui tahaksin seda võtta kui uut katset või võimalust kuidagi paremini toimida. Naljakas on see, et iga päev satub kuidagi tänase peale. Võin rääkida kaugest vanaduspõlvest, aga see on i...

Õhtusest aknast voogab sisse jahedat talve-eelset hõngu. Ma vaatan sealt välja ja keset ümbritsevat pimedust näen kuskil puude taga asuvaid kaugeid tulesid. Kuskil seal, teiselpool horisonti, sealpool pimeduseloori, kuskil ikka liigub keegi -- elab, hingab, vaatab, mõtleb. Temagi ehk tunneb seda kauguse jahedalt pehmet tuult, mis varjude maailmast sosistab. Ta astub mööda pimedat maanteed, kus seltsiks tal ainult need sosinad ning mõtted, mis pimedust täidavad. Ja uskumatu ju oleks, kui temagi, kes ta seal teadmata kohas kõnnib, kes mulle on võhivõõras, samamoodi eemalolevalt kellestki tundmatust unistaks.

On õhtu. Ja vaikuses, rahulikult voolab hetkede jõgi, mis mind oma hoovusega kaasa viib. Kuhu ta läheb, millistest kohtadest ta mind läbi kannab, on mulle teadmata. Võib-olla torman homme läbi kärestike ja hoian tardunult oma paadiservadest kinni, lootusega et kõik lõpeb hästi, võib-olla jätkub seda rahulikku kulgu ka homsesse päeva. Ükskord, ma mäletan, liuglesin ma oma paadiga mööda tohutut klaasist veerenni, mis viis mind läbi pilvede. Ma ei tihanud allapoole vaadata, jälgisin vaid neid mööduvaid pilvi ja taevasina tagant aimatavaid tähti. Mul on tunne, et miski minust on tänase päevani sinna üles jäänud. Ja mida aeg edasi, seda enam tundub, et minu saatus on minna ükskord läbi selle taevasina, sinna kus on tähed. Ning pealegi... ma arvan, et see, mida nimetatakse reaalsuseks, kuulub tegelikkult samasse patta nendega, mida nimetatakse ebareaalseteks. See on üksnes mõiste, mille on leiutanud inimene, et asju liig keerulises maailmas lihtsustada. Inimene, kes on reaalsuse mõistega üri...

Kui vaid mõistaks, mis asi on aeg. Aru saada selle kulgemisest, tunda seda ning mõista, kuidas üks hetk teisest nii erinev saab olla. Ma arvan, et ma olen seda kogemust kogenud... aga see oli vaid hetk. Ning järgmiseks ma ta unustanud olingi. Minu hetkemõte ütleb, et ei ole vaja otsida omale eesmärki või ajendit, et olemas olla. Ainus, mida tuleb teha, on olemas olla ja mitte ootama jääda. Mõte võib ennast kunagi hiljem ilmutada. Siis kui sa selle enda jaoks välja oled mõelnud (või siis leidnud, kuidas ise soovid sõnastada). Olla siin ja praegu, hõlmates kogu oma elu sünnist surmani ja väljendada seda kõike just nüüdsel momendil. Just praegune sina on see, kes hoiab enda käes kogu oma saatust. Enesele aru saamata pärandad sa selle vastutuse varsti oma tulevasele sinale, kes ei pruugi enam endine olla. Aeg on hiline. Ma parem lähen magama. Mul on tunne, et vanad ammuunustatud hammasrattad on uuesti tööle hakanud. Ja see on hea märk.

Reaalsus on üks väga suhteline asi. Vähemalt siis, kui inimene olla. Täna ma suutsin üle pika aja tulivihaseks minna ja enesevalitsuse kaotada. Noh... sedasi räägin ma nüüd, kui ma olen "reaalsusetaju" tagasi saanud. Räägin enesevalitsusest ja taolistest asjadest. Tibake naljakas, eks ole -- ennast valitseda. See eeldab igal juhul seda, et inimene ei ole üksmeelne tervik. Ning nagu selgub, on tal probleeme oma erinevate osapooltega kokkuleppele jõudmisega. Kuid ikka peame me ennast kellekski konkreetseks, kuigi see on ainult illusioon. Meie mälu loob imidži, mis on tegelikult juba aegunud. Ja mõttetult kulub aeg, üritades ennast kellekski vorpida. Ma ei arva, et ennast kindlaks üksuseks pidada tuleks. Üks inimene on terve maailm. Tema katsed seda põhjatut süsteemi numbrite ja sõnade abil süstematiseerida on määratud luhtumisele. See ei ole tee arusaamiseni. Et tõeliselt Aru Saada, peab õppima nägema. Ja seda ilma, et nähtut sõnadessepanemisega hävitada. Nojah... näed ...

Aeh... mõtlemine võib tõepoolest üks pagana needus olla. Mulle tundub, et seda tehakse liigagi palju lihtsalt tegemise pärast. Keda aga teenivad mõtted? Kas inimene ongi siis puhtalt migite ideede kogum, mis vastavalt oma mustrile opereerib? Mõtted peaksid inimest teenima, mitte vastupidi. Mõtlemisest võib saada lõpuks kinnine ring, kus inimene aina kirub seda, et ta mõtleb liiga palju ja süveneb oma frustratsiooni, kuni ta võib-olla lihtsalt väsib ning otsustab, et talle ei ole seda jampsi vaja ning lõpetab. Tegemine võib teinekord lihtsalt ületamatult raske tunduda. Eriti sellega alustamine... Sajad ideed kerkivad enne millegi alustamist pähe ning sikutavad mind püksisäärest, et mu tähelepanu pälvida ning mind midagi lihtsat, läbikorratut ja nüristavat tegema panna. Väikesed kuradid sellised! Pisikesed tüütud mõtteärbeldised. Oh mind armetut hingekest... viimasel ajal olen ma nagu unes ringi käinud. On vaja midagi algatada. Ma tunnen, et tahan seda -- midagi tõeliselt Teha. Ja tegeli...

Vaikselt on päev veerenud õhtusse ja mina istun siin, mõtlen möödunud päevadele. Ja tundub nii, et mida enam otsida nendes leiduvat mingit terakest või mõtet või tunnet, seda kindlamalt on minu üritused määratud luhtumisele. Kuid milleks otsida, kui edasiantav on tulnud juba spontaanselt keelele? Eile siis nägin ma taas kord üle harjumatult pika aja oma klassivenda ja sõpra Karli, kes oli äsja tulnud Kanaaridelt. Esimesel silmapilgul kui ma teda nägin, ilmus mu näole muhelus, mida ei olnud võimalik varjata. Vana hea sõbra nägemise värk. Nojah... loomulikult oli ta märgatavalt pruunim, kui keskmine põhjamaa inimene. Ka see lisas muhelusele ilmselget jõudu. Oli üsna tore kuulda muljeid ja niisama vestelda, kuid mida aeg edasi, seda tuttavlikumaks, igavamaks ja paratamatult osaliselt ka tüütumaks muutus tema kohalolek. Justkui vana, tuhat korda kuulatud laulu järjekordne taasesitus. Tänane päev oli sellele jätkuks. Kurb on see, et nõnda lähevad kaotsi pooled sõnumid, mida sulle edastataks...

Kui olla pikemat aega suhteliselt üksinda, hakkab sinu taju ümbritsevast maailmast tasapisi kaugemaks muutuma. Lüngad, mis on tekkinud, täidetakse kujutlusvõime viljadega, pannes su uskuma, et nad esindavad tõelisust, olles tegelikult sinu enda hirmude ja ihade varjud. Kohas, kus sind ümbritsevad inimesed, võib isoleeritus hulluks ajada. Tahaks minna eemale -- sinna kus ei ole teisi, kelle kohta endale väärastunud arusaamu tekitada. Või kui tõesti oleksid inimesed, siis olgu nendeks head sõbrad, kellega on ei oleks arusaamatusi. Oeh... mul on tunne, et ma ei saa enam iseendastki aru. Jah... vahel võiks koguni öelda, et ma ei saa mitte kui millestki enam aru, justkui oleksin ma oma maailmas nõnda frustreerunud, et ma kogu kupatuse sealt lihtsalt välja viskan, keeldudes seda tunnistamast. Päevad on nagu unenäod, kus ma pidevalt ringiratast liigun, üritades midagi leida, teadmata samas mida. Ma nagu üritaksin millestki aru saada, kuid mida kaugemale minna, seda mõttetum kõik tundub. ...

On kohti minu peas, kuhu mulle meeldib iga teatud aja tagant jälle tagasi tulla. Võib-olla ei olegi neid kohti mitu? Ma hakkan mõtlema, et iga kord kui ma lähen sellest kohast eemale rännakule, leian ma midagi uut. Nojah.. mõnikord on see uus asi lihtsalt maskeerunud vana, kes tahab endale kodu leida, aga vahetevahel võib nende uute avastatud asjade seast leida ka midagi väärtuslikku. Sellisel korral võtan ma ta endaga kaasa ning uitan edasi. Aga lõppkokkuvõttes jõuan ma ikka sinna, kus tundub olevat minu kodu. Olen mina ta selleks nimetanud, või keegi teine minu eest, ei tea. Jõudes sinna tagasi, ehin ja sisustan ma ta avastustega, mis ma oma rännakul olen kogunud. Sõltub ilmselt minust, mis ma sellest maailmast kaasa olen noppinud. Võiks ju arvata, et kui keegi juhtuks nägema seda kodu minu peas, suudaks ta ka aimata, kes ma inimesena olen. Aga ma ei tea. Kas see sisustus jutustab minu hingest kellelegi peale mu enda? Jah... arvatavasti midagi ikka. Aga mõned minutid tagasi avast...

Jõudsin hiljaaegu järeldusele, et mulle ei piisa ainult isikliku päeviku pidamisest. Vaja on moodust oma mõtteid kirjalikult kuidagi ka väljastada. Kasutada seda suurepärast võimalust end hääletult kuuldavaks teha. Siia hakkavad ilmuma killukesed minu mõttemaailmast. Paraku pole sõnad selle edasi andmiseks piisavad. Vaja läheb ka lugeja omapoolset panust, tema aktiivset osalust. Lift liigub alla sügavusse. Minekut saadab krigin ja kolin. Üles vaadates võib näha massiivset roostes ketti, mis kogu kupatust pimedast ja kaugest liftišahti laest kilomeetritepikkuse käena haarde all hoiab. Läbi põranda metallvõre võib näha samavõrd lõputut sügavust, mis aina jätkub... jätkub... jätkub...